Gluteen ja depressioon

Tsöliaakia on autoimmuunhaigus, mille vallandab gluteeni söömine, mida tsöliaakiapatsiendi immuunsüsteem ekslikult ohtliku sissetungijana identifitseerib. Organismi poolt gluteeni ründamiseks toodetud antikehad kahjustavad peensoole limaskesta, mis põhjustab mitmesuguseid võimalikke sümptomeid, sealhulgas kõhuvalu, kõhulahtisust või kõhukinnisust, kroonilist väsimust, liigesevalu, aneemiat ning depressiooni ja ärevust.   

Mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkuse puhul, mille põhjuseks on immuunsüsteemi teistsugune reaktsioon gluteenile ja mis ei põhjusta soolestiku kahjustust, on üheks sagedasemaks sümptomiks depressioon.  

Mõlema haiguse raviks on gluteenivaba dieet, mis enamikul juhtudel leevendab ja lõpuks kaotab sümptomid.   

Paljudes uuringutes on kindlaks tehtud seos tsöliaakia ja depressiooni sümptomite vahel. Tegelikult on mitmed vaimuhaigused, sealhulgas tähelepanu- ja hüperaktiivsushäire, ärevus ja skisofreenia samuti seostatud tsöliaakiaga.   

Mõned teadlased on oletanud, et depressiooni ja muude vaimse tervise probleemide keskmisest suurem esinemissagedus tsöliaakiahaigetel võib olla lihtsalt kroonilise terviseprobleemi tagajärg. Kuid on ka tõendeid selle kohta, et depressiooni võib vallandada tsöliaakia. Soole limaskesta kahjustus halvendab toitainete imendumist.   

Kui inimesel ei imendu piisavalt rauda, võib tekkida aneemia, mis on tsöliaakiahaigetel tavaline ja sageli on see põhjuseks, miks neil diagnoositakse gluteenitalumatus. Samamoodi esineb ravimata tsöliaakiahaigetel folaadi ja B6-vitamiini puudus, mis on kaks toitainet, mis mängivad rolli meeleolu ja neurotransmitterite tervises. Uuringud on näidanud, et B-6-vitamiini lisamine dieedile võib parandada tsöliaakiahaigete meeleolusümptomeid.   

Lühidalt öeldes võib gluteen tsöliaakiahaigetel põhjustada depressiooni, kuna teatud põhitoitained imenduvad halvasti.  

Kas gluteenivaba dieet võib põhjustada depressiooni ja ärevust? Gluteenivaba toitumise ja depressiooni vahel ei ole teadaolevalt otsest seost. Enamiku tsöliaakiahaigete ja NCGS-ga inimeste sümptomid, sealhulgas depressioon, vähenevad, kui nad muudavad enda toitumise gluteenivabaks. Penn State University teadlaste 2011. aasta uuringus leiti, et naistel, kes pidasid rangemalt kinni gluteenivabast dieedist, oli vähem depressiivseid sümptomeid, kuigi kõik uuritud tsöliaakiahaiged kannatasid suurema depressiooni all kui kogu elanikkond.  

On tõsi, et range gluteenivaba dieedi alustamine võib olla hirmutav, eriti kui süüa väljaspool kodu. Samuti kogevad paljud inimesed depressioonipuhanguid, kui nad teevad vea ja tarbivad kogemata gluteeni. Sellistel juhtudel on raske kindlaks teha, mil määral on depressioon autoimmuunreaktsiooni otsene sümptom või soovimatust olukorrast tingitud meeleheide või demoraliseeritus.    

Tsöliaakia on tugevalt aladiagnoositud, kusjuures arvatakse, et seda haigust põeb teadmata rohkem inimesi kui neid, kellel see on diagnoositud. See tähendab, et tõenäoliselt on depressiooni all kannatavate hulgas ka osa diagnoosimata tsöliaakiahaigeid. Depressioon näib olevat veelgi sagedasem sümptom mitte-tsöliaakia gluteenitundlikkuse puhul, mida on veelgi raskem diagnoosida, sest antikehade tuvastamiseks ei ole vereanalüüsi, nagu seda on tsöliaakia puhul.   

Parim ravi tsöliaakia ja kõigi sellega seotud sümptomite, sealhulgas depressiooni ja ärevuse puhul, on gluteenivaba toitumine. Kuid püüda välja selgitada, milliseid toiduaineid tohib täpselt süüa ja tervisliku, tasakaalustatud toitumise säilitamine võib olla stressirohke, eriti alguses. Oluline on otsida kvalifitseeritud professionaalset abi arstilt ja registreeritud toitumisnõustajalt.   

Ole enda suhtes leebe. Üleminek gluteenivabale toitumisele võib olla raske, kuid sa õpid seda ja lõpuks muutub see sulle loomulikuks. On palju tervislikku ja täisväärtuslikku toitu, mida saad endiselt nautida. Hea mõte on otsida tugirühm, et saaksid jagada oma muresid ja tunda end mõistetuna teiste poolt, kes tegelevad samade probleemidega.   

Ja kui tunned end masendatuna, ära sõdi üksi edasi. Oluline on sellest rääkida oma lähedastega ja spetsialistiga, kui sümptomid püsivad.